Lili Marleen [Lied eines jungen Wachtpostens]
Hans LeipESTONE / ESTONIAN [1] - anonimo / unknown | |
LILI' MARLENE Brilis lampo hele ĉe kazerna pord', Lumis ĝi fidele en ĉiutaga ord'. Sur trotuara ŝton-eben', Renkontis vin mi dum promen' Kun ĝoj', Lili' Marlene, Kun ĝoj', Lili' Marlen'. Ni premiĝis kune, manon tenis man', Ŝtelis mi sublune kiseton el Nirvan'. Kaj siblis vent' kun akra pen', Sed brilis lamp' por nia ben', Ni du, Lili' Marlene, Ni du, Lili' Marlen'. Vokas la gardisto: "Venu!" Jen signal', Helpas ne rezisto, ĝi gvidas al fatal'. Kun pez' mi paŝas al kusen', Sub lamp' mi restus en katen' De vi, Lili' Marlene, De vi, Lili' Marlen'. Mi en koro ardas pro sopir' al vi. Reven vin rigardas kaj ĉarme ridas vi, Tra la kuraĝa larm-reten' Dum ĝis-revid' en lamp-seren' Do ĝis, Lili' Marlene, Do ĝis, Lili' Marlen'. | LILY-MARLEEN Kasarmu ees väraval, öisel kõnniteel latern tookord säras, ta särab nüüdki veel. Ja ootab, et me tema all taas kohtuksime tänaval, kui kord, Lily-Marleen, kui kord, Lily-Marleen. Latern oma kaitsel õnned ühendas, kaunil tunnil vaiksel me varjud ühendas. Mis sest, et rahvas möödus meist, me nägime vaid teineteist, mu neid, Lily-Marleen, mu neid, Lily-Marleen. Juba lahku viiski signaal meid õnneteelt, kolm päeva kartsa siiski ei julgustanud meelt. Ehk küll su juurde ihkasin ja lahkumist ma vihkasin, mu arm, Lily-Marleen, mu arm, Lily-Marleen. Latern sinu sammu tunneb ikka veel, kuigi mina ammu viibin kaugel teel. Ja ootab et me tema all taas kohtuksime tänaval, mu neid, Lily-Marleen, mu neid, Lily-Marleen. Kui mul uni laugel öisel puhkusel, tõotan sulle kaugelt kaitsekraavist veel. Kui igav hakkab laternal, sind ootan jälle tema all, kui siis, Lily-Marleen, kui siis, Lily-Marleen. |